Jalgsiliiklejaid kohtab harva. Peamiselt minnakse sööma või randa. Mõni sportlane ehk, kes jalutab või jookseb. Kaugemale kui paar kilomeetrit minna tuleb juba motika või takso järgi haarata. Motikaga on siin mõnus vaikselt töristada.
Korraks tundus, et ainuke sirge lõik on meie maja ees oleva pikk petoonsild, aga eksisin sest leidsime paar sirget veel saarel olema. Sõitmisel tuleb enamasti pidureid hoida. Teed on järskude kurvidegaja. Igal sammul tuleb olla nii tähelepanelik, sest tuleb ette kohti, kus pead tegema põike ümber magava koera välja sirutatud käpa, või mööda hiilima ahvi sabast. Teeääres pikutab metssiga võib ju ka tahta varsti minna kuskile ja on veel kuked, kes vabalt ringi tiirutavad.
Kuna teeolud on teravte tõusude ja langustega siis lapsi me pikemale teekonnale kaasa ei julgegi võtta. Plaanime rentida selliseks juhuks takso ja auto, et minna vaatama saare teist külge
Kuna teeääri pole,sattusin pealt nägema olukorda, kus eessõitev jäi keset teed seisma, et juhti vahetada ja tagant tulev motikas talle tagant sisse sõitis. Motikajuht ajas küljeli kukkunud ratta püsti ja sõitis suuremte vigastusteta minema.
No comments:
Post a Comment