Madeira on nagu väike aardekirst keset ookeani. Matkaradasid on palju. Enamik neist kulgeb mööda kalju äärt või mäekülgi. Inimesed, kes just raja lõpetanud, on näost tulipunased ja jäävad lõõtsudades kusagile kaljunukile puhkama. Iga seikleja leiab endale siit avastamisrõõmu. Ka autoga mägede poole trügimine toob naeru suule. Pidurid vilisevad. Selliseid laskumisi ja tõuse juba ei unusta. Heas korras teed ja pikad tunnelid kergendavad sageli teekonda. Oh sa raisk, lipsas suust nii mõnelgi korral, kui kurviline tõus oli peaaegu püstloodis või kohaltvõtt tuli teha keset 90 c nurga alt. Muljet avaldavad ka loodusliku veega täidetud basseinid, mis tihti ehitatud ookeani servale. Aeg-ajalt lööb järjekordne laine üle basseini ääre. Üks proua kõõgutas just sellise laine lähedal oma läikiva fotoaparaadiga, kui talle ootamatult purskas korraliku suurusega laine üle pea. Raputas siis soengu ja riided ookeaniveest kuivemaks, kehitas õlgu ja tatsas tagasi sinna kust ta tulnud oli.
No comments:
Post a Comment