Evora

Evora kutsub meid oma linnamüüride vahele jalutama, kus pagariärid lõhnavad värskete küpsetiste järele ja mõnusad restoranid meelitavad sööma. Butiigid pakuvad magusaid allahindlusi ja siin on asju mida isegi ostaks. Kergelt kaldus mäed ei anna armu ka jalalihastele. Simo kukil ja poekott käes võimendavad koormust veelgi. Paljud katedraalid, lossid, kirikud ja Rooma aegsed templid hoiavad pea järjepidevalt kuklas. Hea veel et ninali pole käinud.

Algavre piirkond

Algavre - kõige lõunapoolsem piirkond mandri Portugalis. Turism moodustab suure osa majandusest. Siinkandis on palju vanalinnu, kaljusid, matkaradasid, kalurikülasid, mereäärseid villasid, randu, mida külastavad surfarid ja suvitajad suvisel ajal. Toiduainetest võluvad meid kala ja muud mereannid, puuviljad, apelsinid, sidrunid, jaanileivapuu kaunad, viigimarjad ja mandlid. Algarve on kõige populaarsem turismisihtkoht Portugalis ning üks populaarsemaid Euroopas, kuna kliima on siin suvehooajal mõnusalt soe. Meie võitleme siin küll tuulte ja vihmaga, kuid aeg ajalt näitab ennast ka päike. Kuna praegult ei ole suvitajate hooaeg, siis on kerge roosade jalgade järgi märgata omasuguseid turiste. Neid on muidugi vähe. Algarve on praegu kolmas rikkaim piirkond Portugalis. Süüa, juua saab siin Eesti mõistes muidugi veidi odavamalt. 0,3l õlu võib maksta kusagil õllekas 0,8 - 1,2 €. Kohvi, mis on siin väga populaarne jook, maksab samuti 1 € või vähem jne.

Lissabon

Linnas ringi vaatamiseks on üks viis minna trammiga sõitma. Meie läksime tramm nr. 28 peale. Tramm on pisike, üleni puidust, nahkistmetega ja maksab 2,70 €. Teekonnale, mida ta läbib, jääb nii vaatamisväärsusi kui ka kohalikku elu. Sõidab mööda kitsaid tänavaid, läbib mäkke tõusvaid teid ja kurve. Lissabonis ööbisime väikeses hostel-tüüpi öömajas, mis asus päris kesklinna ääres. Saime seal endale mõnusa toa, kus kaks voodit ja nari. Värviline mööbel ja hubane. Kogu seda hostelit pidas kohalik mees, kes toimetas seal kõik tegemised. Oli abivalmis, viisakas ja sõbralik. Liiklus on siin vastupidiselt Madeirale suurlinnale kohane. Et endale parkimiskoht leida tegime ühele tänavale seitse tiiru peale.

Madeira mäed armu ei anna

Madeira on nagu väike aardekirst keset ookeani. Matkaradasid on palju. Enamik neist kulgeb mööda kalju äärt või mäekülgi. Inimesed, kes just raja lõpetanud, on näost tulipunased ja jäävad lõõtsudades kusagile kaljunukile puhkama. Iga seikleja leiab endale siit avastamisrõõmu. Ka autoga mägede poole trügimine toob naeru suule. Pidurid vilisevad. Selliseid laskumisi ja tõuse juba ei unusta. Heas korras teed ja pikad tunnelid kergendavad sageli teekonda. Oh sa raisk, lipsas suust nii mõnelgi korral, kui kurviline tõus oli peaaegu püstloodis või kohaltvõtt tuli teha keset 90 c nurga alt. Muljet avaldavad ka loodusliku veega täidetud basseinid, mis tihti ehitatud ookeani servale. Aeg-ajalt lööb järjekordne laine üle basseini ääre. Üks proua kõõgutas just sellise laine lähedal oma läikiva fotoaparaadiga, kui talle ootamatult purskas korraliku suurusega laine üle pea. Raputas siis soengu ja riided ookeaniveest kuivemaks, kehitas õlgu ja tatsas tagasi sinna kust ta tulnud oli.

Madeira

Henrik ajas välja juba suletud autorendist meie eelnevalt broneeritud rendiaauto. Hotell-apartmenti jõudsime öösel. Saabus rahutunne. Jalge all on maa. Hotell, kuhu nüüd mõneks ajaks jääme rabas ka pimedas meid jalult. Asub ta ju Atlandi ookeani ääres. Oleks kaasas õng saaks üle rõdu ääre ridva vette visata. Ruumi on nii palju, et lapsed saavad toas jalkat mängida. Kaks vannituba jne. Väljas sajab vihma juba 3. päeva. Käisime autoga mägedes. Jõudsime punktini, kus maju enam ei olnud, vastu ei tulnud ühtegi autot, kaljudest oli pudenenud kivimügarikke ja süda läks kõrval istudes pahaks. Vihma ja pilvede tõttu ei olnud vaade kõige teravam.

Madeira ja selle korra kohale jõudmise seiklus motoga ,,Sõidame - me - jee`´

... mõtlesime me sarkastiliselt, kui lennuk meid Madeira asemel Porto Santo’sse lennutas. Pulss randmel andis salapäraselt endast märku kogu selle lennu vältel. Atlandi ookeani kohale jõudes valitses väljas tuul, vihm, udu. Madeirale maanduma hakates tõusis lennuki nina uuesti taeva poole. Kapten palus inimestel mitte muretseda ning selgitas, et niikaua olema õhus kuni saame maandumisloa. Ilmselt oligi targem kasutada vahemaandumiseks lähedal asuvat saart. Tüdimus, väsimus ja nälg andsid endast nüüd märku. Lõpuks lasti meid lennuki pealt maha, et Porto Santo’se lennujaamas keha kinnitada ja postkaart osta. Ei olnud teada millal lennuk jälle stardib. Väljas oli jätkuvalt vihmane, tuuline ja udune. Jalutasime siis ringi, sõime midagi ja arutasime omavahel, et sõidame me jee. Kulus veel mõned tunnid kui tuli kutse tagasi lennukile minna. Kohe kui jõudsime õhku tõusta hakkas lennuk ka uuesti maanduma. Porto Santo’st Madeira’le kulus lennukiga 15 min.

London

Külm ja tuuline ilm ei lubanud kaua paigal olla. Seega pidime jagunema kaheks. Meie olime Simo’ga hotellis, kui teised linna uurisid. Kui Henrik ja Janar tulid, siis läksin ise. Igal linnal on oma nägu ja iseloom. Ainuke viis seda näha on ise järele vaadata, kasvõi tugeva tormiga. Nägime 3 päeva jooksul ära soovitud vaatamisväärsused, kuid kiirustades. Nägematta jäi kuninglik Buckinghami palee ees toimuv vahtkonnavahetus. Üritus toimub igal nädalapäeva teisel päeval kell 11:30. Meie olime kohal juba pool kümme. Tugev tuul ja külm ilm ei lasknud kaua paigal olla. Hyde Park’is on ilus jalutada, kui mööda sõidavad uhkemad ja vähem uhkemad tõllad. Kaarikutel vanaaegsete riietustega kutsarid. Kõik on kuidagi teistmoodi siin. London ise pole palju muutunud, juurde on küll tekkinud mõned suurehitised aga linnajoon on endine.

Reisisihtkohtade värav - Gatwick Airport

Paljude reisisihtkohtade väravaks on Gatwick'i lennujaam, nii ka Tallinna ja Madeira vahel. Paddingtoni’s hotelli jõudes tegime endale ühe kuuma inglise tee, istusime maha ja lõõgastusime. Olime jõudnud esimesse sihtkohta. Gatwick’i lennujaama jõudes kaotasime ära oma ainukese pagasi, mille ära andsime. Teadsime täpselt kuhu ta jäi. Kohe kui kohvri kätte saime läksima lähima pangaautomaadini, et kohalikku rahatähti taskud täis panna. Kohver jäi meid automaadi juurde truult ootama, meie aga trügisime suurest rõõmust koos rahvamassiga läbi turvavärava. Kohvri kadumist märkasime alles nüüd. Kuna meie kadunud pagasi ja meie vahel oli oluline turvatsoon, siis pidime hakkama taga ajama inimest, kes meid aitaks tagasi sinna pangaautomaadi juurde. Vajaliku inimese leidmiseks kulus hea mõni tundi. Küsimuse peale, et miks nii kaua ootama peame, öeldi et unustasime ära. Kohver ootas meid nüüd juba kaotatud asjade leiupunktis, mis asus pagasilintide lähedal. Sinna pääses läbi tagaruumide lennujaamatöötaja juhatamisel. Pidin veelkord läbima turvakontrollid. Seal kohvris oli ju kogu meie pere riidevarud, mida plaanisime reisi jooksul kanda.

Me ainult veidikene kolame ringi..

Portugali rahvuslill on lavendel, rahvuspuu harilik õlipuu ja rahvuslind siniharakas. Portugal on maailma suurim loodusliku korgi tootja. Portugali keel on ametlikuks keeleks 8 riigis ning seda keelt räägib umbes 230 miljonit inimest. Euroopa mandriosa läänepoolseimaks punktiks on Portugalis asuv Roca neem. Mandri-Portugalis elab 63 liiki imetajaid, 509 liiki linde (pesitsejaid 235 liiki), 38 liiki roomajaid ja 20 liiki kahepaikseid. Märts on Portugalis talve lõppkuu, mis tähendab vihmade saabumist. Meile tähendab see aga hotelli hindade langust ja osade asutuste kinniseid uksi. Lonely Planet´i järgi on enim külastatavaid linnu: Lissabon (Portugali pealinn), Porto (armas linnake), Évora (vanalinn), Lagos (palju ilusaid randu), Sintra (super loodus), Coimbra (oluline linn Portugali ajaloos). Meie teekond kulgeb Lissabonist Algarve piirkonda Albufeirale.